Londonist Edinburghi lastega

Kuidas ajakava kujuneb

Juhi väsimus on piirang, mis määrab alammäära, ja see on hästi uuritud: ülesandel veedetud aeg halvendab reaktsiooniaega ja sõidurajal hoidmist juba ammu enne, kui juht tunneb end väsinuna ^[1]. Enamik riiklikke liiklusohutuse juhiseid jõuab järelduseni, et paus tuleks teha iga kahe tunni tagant, ja just seda intervalli see plaan kasutab. Sellel marsruudil tähendab see 3 pausi.

Lapsed seavad lühema piirmäära. Alla nelja-aastastele on üheksakümmend minutit realistlikum lagi, enne kui auto muutub kõigile selles viibijatele ebameeldivaks — sellepärast on ülal toodud plaani teine rida. Vahe selles reisis on 1 lisapeatus ja umbes 0 h 20 min lisakestust.

Number, mida inimesed valesti hindavad, ei ole sõiduaeg — selle annab kaardirakendus —, vaid vahe sõiduaja ja uksest ukseni kuluva aja vahel. Kakskümmend minutit kõlab tühiselt, kuni see korrutatakse peatuste arvuga ja lisatakse väljumisele, mis oli juba pool tundi hilja.

Mida pausidega peale hakata

Paus, mis veedetakse turvaistmes, ei ole paus. Mõte on kehahoiaku muutuses ja lastel suurte lihasrühmade liikumises — see, mis muudab järgmise sõidulõigu talutavaks, on tegelik ringi jooksmine, mitte akna kaudu antud suupiste.

Planeerige pikim paus söögikorra ümber, mitte vastupidi. Autos söömine on võimalik ja mõnikord vajalik, kuid see võtab ära just selle peatuse osa, mis usaldusväärselt kõik uuesti käima lööb.

Turvaistmed

Turvavarustuse õige kasutamine on endiselt üks suurimaid üksikuid sekkumisi laste liiklusohutuses, ja vaatlusuuringute kohaselt on valesti kasutamise määr püsivalt kõrge ^[2]. Pikale sõidule tasub eelistada kahe minuti pikkust kontrolli enne väljumist, mitte hilisemat parandust teeäärel: rakmete kõrgus õlgade suhtes, rinnaklambri asukoht ja kui palju lõtku rakmetel tegelikult on, kui laps on autosõiduks riietatud.

Talvemantlid on tavaline viga. Mantel vajub koormuse all kokku, seega rakmed, mis selle peal tundusid tihedad, on kokkupõrkel lõdvad. Kinnitage laps mantlita ja pange mantel seejärel tagurpidi rakmete peale, või kasutage teki.

Liikumishaigus sellel marsruudil

Vastuvõtlikkus saavutab haripunkti umbes kuue kuni kaheteistkümne aasta vanuses, ja seda soodustavad käänulised teed, seljaga sõidusuunas või madalad istumisasendid ning ekraanile või raamatule allapoole vaatamine ^[3]. Kui marsruut kulgeb osaliselt mägisel alal, istutage kõige vastuvõtlikum laps kohale, kust ta näeb kõige kaugemale ettepoole, ja käsitlege ekraaniaega piiratud ressursina, mitte iseenesestmõistetavusena.

Täielik tõenduspõhine ülevaade, sealhulgas see, mida ravimivalikud tegelikult näitavad, on meie <a href="/travel-sickness/">liikumishaiguse leheküljel</a>.

Kust need numbrid pärinevad

667 km on sirgjooneline vahemaa linnakeskuste vahel, mida on korrigeeritud marsruudikoefitsiendiga, mitte teedevõrgu arvutus — see on piisavalt täpne planeerimiseks ja erineb teie kaardirakendusest mõne protsendi võrra. Sõiduaeg eeldab peamiselt kiirteedel kulgevat marsruuti tüüpiliste Euroopa kiiruspiirangutega ja märkimisväärse ummiku puudumisel. Pausiarvestus on täpselt see, mida eespool kirjeldati: 20 minutit korraga, 2-tunniste või 1,5-tunniste vahedega.

Mitte midagi sellel leheküljel ei väida midagi konkreetsete teenindusjaamade, lahtiolekuaegade või rajatiste kohta sellel marsruudil. Meil ei ole selle kohta kontrollitud andmeid, seega me neid ei avalda.