Dublinist Londonisse lastega

Kuidas ajakava toimib

Juhi väsimus on piirang, mis määrab alammäära, ja see on hästi uuritud: ülesandega tegelemise aeg halvendab reaktsiooniaega ja sõidurajal püsimist ammu enne, kui juht tunneb end väsinuna ^[1]. Umbes iga kahe tunni tagant peetav paus on see, milles enamik riiklikke liiklusohutuse juhiseid kokku lepivad, ja see on ka intervall, mida see plaan kasutab. Sellel marsruudil tähendab see 2 pausi.

Lapsed seavad lühema piiri. Alla nelja-aastaste puhul on üheksakümmend minutit realistlikum ülemmäär, enne kui auto muutub kõigile selles viibijatele ebameeldivaks — sellepärast on ülaltoodud plaani teine rida olemas. Erinevus sellel reisil on 1 lisapeatus ja umbes 0h 20m täiendavat kogukestust.

Arv, mille juures inimesed eksivad, ei ole sõiduaeg — selle annab kaardirakendus —, vaid vahe sõiduaja ja uksest ukseni kuluva aja vahel. Kakskümmend minutit kõlab tühiselt, kuni see korrutatakse peatuste arvuga ja liidetakse juba pool tundi hilinenud väljasõiduga.

Mida pausidega peale hakata

Autoistmes veedetud paus ei ole paus. Mõte on kehahoiaku muutmises ja laste puhul jämemotoorses liikumises — järgmise etapi talutavaks muudab see, et on tegelikult jooksuga ringi liigutud, mitte see, et aknast läbi näksi kätte antud.

Planeerige pikim paus söögi ümber, mitte vastupidi. Autos söömine on võimalik ja mõnikord vajalik, kuid see võtab ära just selle osa peatusest, mis kõiki usaldusväärselt taaskäivitab.

Lasteistmed

Turvavarustuse õige kasutamine on jätkuvalt üks suurimaid üksikuid sekkumisi laste liiklusohutuses, ja vaatlusuuringutes on väärkasutuse määr püsivalt kõrge ^[2]. Pikk sõit on väärt kahe minuti pikkust kontrolli enne väljasõitu, mitte hilisemat parandust teeäärel: turvarakmete kõrgus õlgade suhtes, rinnaklambri asukoht ja kui palju lõtku rakmetel tegelikult on, kui laps on autosse sõitmiseks riides.

Talvemantlid on tavaline viga. Mantel vajub koormuse all kokku, mistõttu rakmed, mis selle peal tundusid tihedad, on kokkupõrkes lõdvad. Kinnitage laps rihmadega mantlita ja pange mantel seejärel tagurpidi rakmete peale, või kasutage teki.

Liikumishaigus sellel marsruudil

Vastuvõtlikkus saavutab haripunkti umbes kuue kuni kaheteistkümne aasta vanuses, ja seda soodustavad tingimused on käänulised teed, seljaga sõidusuunas või madal istumisasend ning ekraanile või raamatule allapoole vaatamine ^[3]. Kui marsruut on osaliselt mägine, pange kõige vastuvõtlikum laps istuma kohale, kust ta näeb kõige kaugemale ette, ja käsitlege ekraane pigem piiratud ressursina kui iseenesestmõistetavana.

Täielik tõenduspõhine ülevaade, sealhulgas see, mida ravimivõimalused tegelikult näitavad, on meie <a href="/travel-sickness/">liikumishaiguse lehel</a>.

Kust need arvud pärinevad

579 km näitaja on linnakeskuste vaheline sirgjoone kaugus, mida on skaleeritud teekonnafaktoriga, mitte teedevõrgu põhjal arvutatud vahemaa — see on planeerimiseks piisavalt täpne ja erineb teie kaardirakendusest mõne protsendi võrra. Sõiduaeg eeldab valdavalt kiirteel kulgevat teekonda tüüpiliste Euroopa piirkiirustega ilma märkimisväärse ummikuta. Pausiaritmeetika on täpselt see, mida eespool kirjeldati: 20 minutit korraga, 2-tunniste või 1,5-tunniste intervallidega.

Mitte midagi sellel lehel ei väida midagi konkreetsete teenindusjaamade, lahtiolekuaegade või rajatiste kohta sellel marsruudil. Meil ei ole selle kohta kontrollitud andmeid, seega me ei avalda seda.